Ometi on ka Eesti suhteliselt reguleerimata olukorras olemas süsteem, millest võiks ja tuleks psühholoogide hindamisel lähtuda. Akadeemilist psühholoogilist kõrgharidust annavad kaks ülikooli: Tartu Ülikool ja Tallinna Ülikool. Juba aastast 2004 töötab Eestis edukalt ka psühholoogidele kutse andmise süsteem. Kutse andjaks on Eesti Psühholoogide Liit, kutseregistrit peab ja kutsetunnistusi väljastab riiklik institutsioon – Kutsekoda. Eraldi on välja toodud kliiniliste ja koolipsühholoogide kutsenõuded.

Kliinilistele psühholoogidele antakse lisaspetsialiseerumise korras ka neuropsühholoogi, lapsepsühholoogi ja psühhoterapeudi tunnistusi, mis eeldavad spetsiaalset väljaõpet ning pidevat enesetäiendamist mainitud valdkonnas. Kutsekoja kodulehel on kõigi kirjeldatud kutsete standardid ja kutse saanud psühholoogide nimed. See on kindlasti koht, mida vaadata enne, kui mõne psühholoogi poole pöörduda.

Kes on kliiniline psühholoog?

Kliiniline psühholoog on spetsialist, kellel on kliinilise psühholoogi kutsetunnistus.

Kliinilised psühholoogid tegelevad psühholoogiliste probleemide, psüühika- ja käitumishäirete ning tervist ohustava käitumise hindamise, ravimise ja ärahoidmisega. Nad töötavad haiglates ja polikliinikutes ning era­praksistes kas iseseisvalt või ravimeeskonna liikmena koos psühhiaatri, neuroloogi, perearsti või mõne teise eriarstiga. 2011. aasta veebruari seisuga on Eestis 78 kutsetunnistusega kliinilist psühholoogi.

Kliinilistel psühholoogidel on oluline ja kasvav roll tervishoiusüsteemis nii patsiendi seisundi hindamisel, ravi planeerimisel kui ka ravimisel. Kliinilised psühholoogid korraldavad ­uuringuid patsiendi seisundi, häiret säilitavate tegurite ja ravi efektiivsuse hindamiseks ning kohaldavad vajadusel psühhoterapeutilist või neuropsühholoogilist ravi. Kliiniline psühholoog oma teadmiste ja oskustega püüab ka haigusi või vähemalt nende süvenemist ära hoida (näiteks sekkumine juba üksikute sümptomite ilmnedes) ning osaleb rehabilitatsioonis. Kutsega kliinilised psühholoogid töötavad enamikus kliinikutes.

Praegu on kliinilise psühholoogi vastuvõtule minekuks vaja eriarsti (nt perearst, psühhiaater jt) suunamiskirja, millel on kirjas suunamise aluseks olev diagnoos. Raviasutuste puhul, millel on leping haigekassaga, tasub kliinilise psühholoogi teenuste eest haigekassa. Ise tasudes on võimalik minna ka otse kliinilise psühholoogi vastuvõtule.

Kes on psühhiaater?

Olgu siin toodud selgus ka sellesse pidevalt segadust tekitavasse olukorda.

Erinevus psühhiaatri ja kliinilise psühholoogi vahel seisneb ennekõike väljaõppes. Psühhiaater on oma ettevalmistuselt arst, kes on residentuuris spetsialiseerunud psüühika- ja käitumishäirete hindamisele ning ravimisele ehk siis psühhiaatriale. Arstina on tal õigus kirjutada välja ka ravimeid.

Kliinilised psühholoogid ei ole arstid, neil on akadeemiline kõrgharidus psühholoogias ning neile on vastavalt kutse taotlemise protseduurile antud kliinilise psühholoogi kutsetunnistus. Nii psühhiaatril kui ka kliinilisel psühholoogil võib olla lisapädevus psühhoteraapias ning ta võib kasutada neid meetodeid ka igapäevases ravitöös. Probleemid, millega psühhiaater ja kliiniline psühholoog tegelevad, on sarnased. Kliinilised psühholoogid ja psühhiaatrid teevad ravides sageli koostööd.

Kes on psühhoterapeut?

Ka psühhoterapeudi mõiste pole Eestis õigusaktidega määratletud. See seab abiotsija taas keeruliste valikute ette. Siiski on ka siin aspekte, mida saab ja tasub arvestada, et soovitud tulemus oleks ootuspärane ja et ära hoida võimalikku kahju, mis võib tekkida ebapädeva spetsialisti poole pöördumisest.

Kuigi kõnekeeles märgib sõna «psühhoteraapia» igasugust mittefarmakoloogilist sekkumist inimese psüühikasse või käitumisse, on see täpsemas tähenduses ravi, mis lähtub psühholoogiateadmistest. Siit on ilmne, et komplekssed, tänapäevased ja tõenduspõhised teadmised psühholoogia ja psühhopatoloogia kohta on hädavajalik eeltingimus igasuguse psühhoteraapia tegemiseks.

Üksikutel teraapiakoolitustel osalemine ei anna sisulist alust end ei psühhoterapeudiks nimetada ega ka sellist teenust osutada. Seetõttu eeldab psühhoteraapiaalane väljaõpe enamasti eelnevat väljaõpet kliinilise psühholoogi või psühhiaatrina. Eelnimetatu on ka põhjus, miks pole Eestis eraldiseisvat psühhoterapeudi kutset ning seda saab taotleda lisaspetsialiseerumisena kliinilise psühholoogi kutse juurde. Samasugune psühhoterapeudi lisapädevuse omistamise süsteem on ka psühhiaatritel.

Psühhoterapeudi lisapädevuse taotlemiseks peab olema läbitud väljaõpe mõnes tunnustatud psühhoteraapiakoolkonnas. Täies mahus psühhoteraapiaväljaõpe kestab aastaid, sisaldab nii teoreetilisi kui ka praktilisi õpinguid ja seejärel töötamist vilunud psühhoterapeudi juhendamisel. Kui täielik pädevus on saavutatud, annab teraapiaühing selle kohta tunnistuse. Eestis tegelevad süstemaatilise psühhoterapeutide väljaõppega Eesti Kognitiivse ja Käitumisteraapia Assotsiatsioon, Eesti Pereteraapia Ühing, Eesti Psühhoanalüütiline Selts jt koolkonnad. Mainitud organisatsioonid annavad infot nii väljaõppe kriteeriumite kui pädevate inimeste kohta.

Psühhoteraapiameetodite valik

Psühhoteraapiakoolkondi on maailmas üle 400 ning neil võib olla väga erinev eesmärk: nt lapsepõlvesündmuste ümberhindamine, isikliku arengu ja eneseteostuse soodustamine, teadlikkuse suurendamine, pereliikmete suhete muutmine, häiret alal hoidvate tegurite muutmine jne. Seega ei tegele mitte kõik neist kliendi probleemidega ühtviisi, ja mis veel olulisem – kõik neist pole ravimeetodid. Juhul kui inimene otsib lihtsalt  võimalust kellegagi koos oma elu üle arutleda, on ta vaba valima spetsialisti, kes just talle meeldivat meetodi kasutab.

Psühholoogiliste probleemide, tervist ohustava käitumise ning psüühika- ja käitumishäirete ravimisega on aga hoopis teine lugu. Tänapäeval on pea iga sagedasema psüühika- ja käitumishäire raviks olemas kindlad psühhoteraapiameetodid, mille efektiivsus just nende häirete ravis on kontrollitud teadusuuringutega tõestatud.

Erinevate häirete ravimiseks ja erinevate patsientide puhul kasutatakse erinevaid meetodeid. Seega pole ühtki teraapiameetodit, mis oleks ühtviisi efektiivne kõigi psüühika- ja käitumishäirete ravis. Kontrollitud efektiivsusega teraapiameetodite loetelu hakkas Ameerika Psühholoogide Assotsiatsiooni kokku kutsutud töörühm koostama juba 1995. aastal ning see nimekiri täieneb vastavalt uute uuringute tulemustele.

Näiteks kasutatakse paanikahäire ravis eksponeerimismeetodeid, depressiooni ravis kognitiivset, käitumuslikku ja interpersonaalset teraapiat, esmaste psühhooside, samuti laste käitumishäirete ravis pereteraapiat või sotsiaalfoobia ravis kognitiiv-käitumuslikku teraapiat just seetõttu, et need teraapiameetodid on korduvate teadus­uuringutega tõestanud oma efektiivsust häire sümptomite leevendamisel ja tagasilanguste ennetamisel.

Tõendatud psühhoteraapiameetoditel on palju ühist: need on lühiajalised, keskenduvad häiret säilitavate tegurite muutmisele, õpetavad teraapiatehnikaid oskustena, mida patsient saab ise kasutada, ning eeldavad ka patsiendi enda kodutööd seansside vahepeal. Tänapäeval soovitavad ravijuhised tõendatud psühhoteraapiameetodeid olulise ning sageli ka ühe esmase ravivalikuna kergete ja mõõdukate psüühika- ja käitumishäirete korral.

Enne kui inimene läheb psühholoogi või psühhoterapeudi juurde, peaks ta esitama mõned küsimused.

Mis asutus see on? Kas sellel on terviseameti tegevusluba tervishoiuteenuse osutamiseks?  Milline on spetsialisti haridus ja kus ta on selle omandanud? Kas tal on kliinilise psühholoogi kutsetunnistus? (Seda saab kontrollida Kutsekoja veebilehelt: www.kutsekoda.ee -> kutseregister -> otsi kutsetunnistust.)

Kas ja milline psühhoteraapia väljaõpe spetsialistil on? Milliseid meetodeid ta kasutab? Mis tõestab, et need meetodid on efektiivsed just selle probleemi või häirega tegelemisel? Milline on teenuse sisu, kestus, eesmärk (oodatav tulemus), kui suur on tasu?

Autor töötab kliinilise psühholoogi ja psühhoterapeudina psühhiaatria ja psühhoteraapia keskuses Sensus ning on Eesti Psühholoogide Liidu kliinilise psühholoogia erialasektsiooni juhataja.